Marju Kõivupuu: Me ei ela ammu enam nii, et piirkonnas, kus sünnime, elame ka oma ülejäänud elu

Miks surnuaedadel käies näeme sageli hooldamata haudu, kus kasvab hein ja jäävad koristamata maha kukkunud puulehed. Sellele ja teistele küsimustele vastab Tallinna ülikooli õppejõud, etnoloog ja Eesti matusekombestiku uurija Marju Kõivupuu.

Põhjused on ilmselt väga erinevad. Kas lähemad sugulased või tuttavad, kes haudade eest hoolt kandsid, on jätnud samuti oma maised rajad maha või elavad kaugel, Eesti teises otsas või raja taga ja neil ei ole võimalik hauaplatse regulaarselt hooldada? Minu sugu võsa hauaplatsid on Lõuna-Eestis vastu Läti piiri ja ma tean, kui keeruline on leida Tallinnast neli korda aastas see paar päeva, et hauad korda teha. Ja siis, kui keegi satub sügisel surnuaiale, kui kask on just oma lehed maha puistanud ja mina pole veel rehaga kohale jõudnud, siis teadagi, kuidas tagaselja sosistatakse.

Üldiselt on olnud kombeks, et kui keegi juba läheb, siis käib ta ka teiste sugulaste ja tuttavate hauad vähemalt rehaga üle. Samuti oli veel lähiminevikus kombeks, et keegi kohalik vanem inimene, kes elas kalmistu lähedal ja kellel oli vaba aega, hoolitses pisikese tasu eest haudade eest. Aga külad ju tühjenevad.

Aastaid tagasi olid maakirikute ümber rajatud surnuaedadel surnuaiavahid, kes vähemalt haudade ja teede ümbert heina ära niitsid ja sügisel lehed ära koristasid.

Vastus ülal – inimesi napib. Kogudused on pisikesed, külad tühjenevad. Kalmistuvahid on inimesed nagu kõik teisedki – mõned teevad oma tööd uskumatu pühendumisega, aga teised mitte nii väga. See on alati nii olnud. Kalmituvahte püütakse palgata ametisse isegi Facebooki kaudu. 

Me ei ela ammu enam nii, et piirkonnas, kus sünnime, elame ka oma ülejäänud elu ja meid maetakse kohalikule kalmistule. Vanemate inimeste nooruspõlves kulges aeg aeglasemalt ja võimalusi seda erinevate tegevustega sisustada oli palju vähem. Noored käsid kalmistutel trehvamas ja surnuaiapühadel. Muuseas, esimene surnuaiapüha peeti Kambjas 1830. aastal. Surnuaedadel saadi sugulaste-tuttavatega kokku, pärast mindi kellegi poole edasi, veedeti koos terve päev, tehti head süüa, suheldi. Nüüd pole vaja jaanipäeval kodukandi surnuaiale minna, et mõnda kaugemal elavat sugulast või tuttavat kohata, selleks on telefonid ja sotsiaalmeedia. 

Mulle tundub, et meie oleme veel keskmisest usinamad kalmistutel käijad ning Eesti kalmistud on üldjuhul kenad ja hooldatud. Euroopa riikides kalmistutel käies olen küll ja veel täheldanud hauatähistel märkeid, et kui seda hauaplatsi teatud aja jooksul korda ei tehta, siis see võõrandatakse. Kalmistud ei saa ju ka ohjeldamatult laieneda. 

Millistel surnuaedadel on olukord parem ja millistel halvem?

Eks parem on ikka neil surnuaedadel, kus on kas väga tubli surnuaiavaht ja/või asub surnuaed seal, kus on toimiv elujõuline kogukond või kogudus. Inimesi on erinevaid – osale meist on oluline, et hauad oleks viimase peal hooldatud, teistele mitte nii väga. Ka võiks maastiku- ja taimeasjatundjad rohkem pakkuda eeskujumaterjale ja soovitusi, kuidas kalmu vastupidavate püsikutega või kuidagi teisiti nii kujundada, et kalm ei vajaks liiga sagedast hooldust. Mulle on väga sümpaatsed Lõuna-Ungari luuderohtu kasvanud kalmistud. Meil võiks väike igihaljas või mõni teine taim sobida pinnakattematerjaliks. Aga kohe kindlasti mitte plastikust kunstlilled ja rõduvaibad, mida on kasutatud hauaplatsi katmiseks, või näiteks kanged umbrohumürgid, mille abil püütakse haual umbrohust jagu saada. Kalmistud on lisaks kultuuriväärtusele hindamatud vääriselupaigad lindudele ja putukatele… Käivitasin just sel semestril Tallinna Ülikoolis oma üliõpilastega ELU projekti, kus muuhulgas uurime kalmistute prügimajandust ehk mida saaks senisest enam teha selleks, et leinata ja mälestada oma lahkunuid väärikalt, kuid võimalikult keskkonnasõbralikult. Selles kontekstis on rohtukasvanud kalmistu vaat et isegi parem variant kui plastprügisse uputanud n-ö ilus kalm. 

Kindlasti on ja jäävad kalmistud kultuurilooliseks kohtumispaigaks meie ajalooliste suurkujudega. Kalmistupäevade traditsioon ja hingedepäeval ning jõulude ajal kalmistul küünalde süütamise komme ei näita esialgu küll erilisi hääbumise märke. Ja küllap on nii ja see on ka loomulik, et vanemas eas pöörame igavikulistele asjadele rohkem tähelepanu. Traditsioonid püsivad aga siis, kui me kaasame aktiivselt oma lapsed ja lapselapsed või hoiavad tradistioone ülal huviliste grupid, nagu erialaühendused, korporatsioonid jne, kes kannavad hoolt oma liikmete kalmude eest ja käivad neid olulistel tähtpäevadel meeles pidamas.

Kui tõesti ei jõua sugulaste ja tuttavate haudadele? 

Nagu Marju Kõivupuu ütles, ei ela Eesti inimesed enam enamasti seal, kus nad sünnivad ja kuhu on maetud elust lahkunud vanemad sugulased. Aga abi on olemas. Gratitude Services pakub hauaplatside hooldusteenuseid üle Eesti 323 kalmistul, küünlaid on nende abiga võimalik saata 107 kalmistule. Ettevõte kasvas välja asutajate endi kogemusest, et mitte alati ei ole võimalik lähedase hauale minna, takistuseks võib lisaks distantsile olla ka tervis. Nii ongi ettevõte oma missiooniks võtnud inimeste abistamise lähedaste viimse puhkepaiga  korras hoidmisel.  Ettevõtte asutajad usuvad, et kui kalmistud on korras ja hooldatud, on seal ka helgem käia. Teenust on võimalik mugavalt ja kiirelt tellida gratitudeservices.com veebilehelt. Kliendi poolt valitud ajal koristatakse hauaplats lehtedest, okastest, okstest, närtsinud taimedest, pügatakse muru, viiakse ära prügi (sh. vanad küünlad) ja kastetakse taimi. Lisateenusena on võimalik tellida hauaplatsile hoolduse käigus lisatavaid lilli ja kalmuküünlaid.