Pisut kalmistute prügimajandusest

Olles nüüdseks külastanud mitutsada Eesti kalmistut, on tekkinud vajadus rääkida prügist. Ei ole ka meie ökoloogiliselt puhta jalajäljega, seega ei saa sõna võtta teemal, et küünlad peavad olema biolagunevad jne. Loomulikult võiksid. Aga tasapisi liigume selles suunas, et otsida lahendusi kalmistu jäätmemajanduse parandamise osas. Esimene samm on pakkuda klientidele kalmulaternaid, et küünlad ei jääks kalmistul tuule ning lindude meelevalda. Teine samm, mida praktiseerime, on korduvkasutatavad kotid prügi tarbeks. Mis siis meile Eesti kalmistutel silma on torganud?

1. Prügikastide ning märgistuse puudus. On kalmistuid, kus kõik on selge – kastid on, märgistused on, aga kastid on täis 😞. Siis on versioonid, kus kastid on kuskil peidus või pole mittelagunevatele toodetele kohta. Paraku ei saa aga veel üle ega ümber, et istutamiseks mõeldud lilled on plastikpottides ja siiski ka enamus tarbijale mõistlikus hinnaklassis küünlaid jätab endast maha läikiva kaanega tühja plastiku. Seega plastikule ON VAJA eraldi kogumiskohta.

2. Eelnevast (või siis ka mitte) tulenev inimeste oskamatus prügi sorteerida. Kui ei saa aru, kuhu ma selle küünlatopsi või plastikust lillepoti pean panema, maandubki see haljastusjäätmete sekka. Kurb on see, et isegi, kui kõrvuti asuvad selgelt märgistatud prügikastid – üks haljastusjäätmete ja teine mittelaguneva tarbeks, torkab ikka silma sama olukord nagu korterelamu prügimajas. Biolagunevas kastis on küll õiged jäätmed, aga need on kilekoti sees, mis ilmselt järgmised 100 aastat ei lagune.

Maakalmistutel on sageli haljastusjäätmetele kalmistu aia taga hunnik, aga kus see hunnik täpsemalt asub, ei ole alati selgesti arusaadav. Oleme nii mõnelgi korral pidanud oma kotitäied autosse vedama, sest lihtsalt pole aega ning jõudu seda õiget kohta otsida. Koormad on sageli päris rasked. Näiteks esimesel korral Põltsamaal käies ütles abivalmis kohalik tädi, et prügi jaoks kohta polegi. Hilisematel kordadel selgus, et nö prügimägi on täitsa olemas ning kalmistuvaht näeb kurja vaeva, et märgistada hunnikut biolagunevale ning teha selgeks, et prügimäe kõrval asuv konteiner on AINULT plastikule ja muule taolisele.

3. Isegi, kui me tahaksime möödaminnes võõrastelt hauaplatsidelt tühjasid plastikust küünlatopse ära visata, näitab meie kogemus, et kalmistul käimine on komme, mida jälgitakse hoolikalt – kes tegi platsi korda, kes viis küünla. Kui pole teada, kes küünla viis või kes hiljem ära koristas, võib suguvõsas tekkida hulgaliselt küsimärke. Seetõttu hoiame sageli oma sügelevaid näppe taskus ja ei võta ärapõlenud küünlatopse ära kalmudelt, kuhu meile tellimust pole esitatud. Aga see ei tähenda, et tahtmist pole. Ühel hetkel muutub see ehk normaalsuseks – kes prügi näeb, see prügi üles korjab.

Kuna kivi sisse uuristub ka auk tilkhaaval, kutsume kõiki üles kasutama prügi jaoks korduvkasutatavaid kotte või siis tühjendama haljastusjäätmed ühte konteinerisse (hunnikusse) ja kilekotid-plastik teise. Kunstlilled on samuti plastikust, seega ka need käivad mittelagunevatele toodetele mõeldud konteinerisse, mitte lehehunnikusse haljastusjäätmete alla peidetuna. Tarbijana tasub muuhulgas mõelda, millised küünlad jätavad loodusele väiksemat jälge. Kuigi ka meie kasutame enamasti mittelagunevaid tooteid, on elu näidanud, et nendegi hulgas leidub selliseid, mis isegi ei põle ära. See omakorda tekitab lindudes-loomades vajaduse küünlavaha süüa ning nende lõhutud plastik jääb taas vedelema.

Kalmistutele soovitame rohkem märgistust, siis on lihtsam kõigil õigesti käituda. Ideaalne oleks, et iga värava juures on kalmistuplaan, kus märgitud prügi ladustamise kohad ning kaugused konkreetsest asukohast. Kui kalmistul on olemas võimalus laenutada tööriistasid, võiks seal olla ka korduvkasutatavad prügikotid. Võtan ja panen tagasi.

Pika jutu lühike kokkuvõte on, et üheskoos saame ikka asju paremini teha😊.