Eestis on õnneks olemas mingilgi kujul kalmistu- ja maetute register, aga oi-oi kui sageli kohtame seal vigu. Mõned vead on lõbusamad, aga mõnede avastamine vajab küllaltki vilunud silma ja oskuslikku otsimist. Oleme palju juurelnud selle üle, kuidas need apsakad ikkagi juhtuvad. Näiteks on Tallinna-lähedasel Raasiku kalmistul justkui ühele asukoha koordinaadile maetud mitusada inimest. Lähed heas usus kohale ja mida ei ole – otsitav nimi.
Laias laastus on üks põhjuseid lihtsalt kirjavead, mis tekivad ilmselt paberkandjal kalmisturaamatute digitaliseerimise käigus, lühidalt trükkimisel, mis on ju käsitöö. Näiteks kui peaks tahtma saata meie abiga endise presidendi Lennart Meri kalmule mõneks tähtpäevaks küünla, võibki otsingusse takerduda. Ei leia. Siit kumab välja kaks probleemi – esiteks on meie endise presidendi täisnimi Lennart-Georg Meri ja teiseks on ka see nimi registris valesti. Täpsemalt on seal Lennart -Georg Meri. Tühik kirjaveana kahe eesnime vahel muudabki matmispaiga leidmise võimatuks.
Teine peamine põhjus on selles, et inimest teati ühe nimekuju järgi, kuid tema tegelik nimi sünni- ja surmatunnistusel on midagi muud. Näiteks oli lähedastel (või siis ka mitte nii lähedastel) teada nimi Karl Hollas, kuid registris on sama inimene hoopiski Karl Juks ja hauakivil taas Karl Hollas. Mõnikord ei võtagi enam kinni, kumb nimi siis tegelikult dokumentides kirjas oli, sest neid dokumente pole ju kellelgi. Kuidas meie tavaliselt sellise hauaplatsi üles leiame? Otsime kõiki teisi nimesid ja nimekujusid, mis võivad samal hauaplatsil veel olla. Sama kategooria teisetüübiline võimalik nimeapsakas tekib, kui inimese nime kirjutati nt Lydia, kuid mäletatakse teda kui Liidiat, Lidiat või isegi tädi Liidit. Nii ei või kunagi teada, kas nimi hauakivil on samasugune kui registris ning kumb tegelikult õige on. Ja kui tahta näha tuntud kirjaniku Anton Hansen Tammsaare hauaplatsi, peab teadma, et otsing annab tulemuse nimele Anton Hansen. Mingit Tammsaaret pole mõtet otsida...
Eriti põnev on vene nimedega. Neid peaaegu ei leiagi üles, sest algselt kirillitsas mõeldud, kuid hiljem registris ladina tähtedega nimekujudel on lõpmatu arv võimalusi. Seetõttu pole ka meie suunanud oma tegevust väga suurelt venekeelsetele klientidele, sest me lihtsalt ei oska nende lähedaste nimesid otsida.
Tänapäeval tuleb ette ka selliseid juhtumeid, et urnimatus korraldatakse ära kalmistuhaldaja teadmata ning nii ei saagi kalmisturegistrisse midagi kirja. Parimal juhul avastab kalmistuvaht peale nädalavahetuse matust, et midagi on toimunud ning saab andmed hauaplaadilt/kivilt lisada andmebaasi. Siinkohal ka üleskutse – kõik, mida kalmistul teete, tuleb kooskõlastada.
Viimase valguses pole ka midagi imestada, et Eesti registriandmed on küllaltki lünlikud. Enamikul juhtudest teab kalmistuhaldaja matuse kuupäeva, kuid ei tea ei maetu sünni- ega surmapäevi. Eelkõige puudutab see varasemalt maetud inimeste andmeid. Praegusel ajal pannakse ka need kuupäevad registrisse kirja, kui just ei juhtu eelmises lõigus kirjeldatud olukord.
Kui tekkis ise huvi proovida erinevaid nimesid otsida, siis saate seda teha esilehel.
