Gerli Palgi arvamusartikkel 01.08.2023
Juba aastaid räägitakse, kuidas noored ei taha enam kalmistul käia. Tegelikult on see tänaseks jõudnud ka selleni, et isegi pisut vanemad ent tööealised inimesed on kalmistulkäimise lükanud kõige viimaste toimingute hulka nimekirjas. Ammugi ei leita aega kalmistul aja maha võtmiseks. Aga elu ise sunnib aega maha võtma.
Paar aastat tagasi lôppes minulgi traditsioon üle mõne nädala vanaemaga koos nädalavahetustel hommikukohvi juua ja maailma asjade üle arutada. Enamasti muidugi mina rääkisin ja tema kuulas. Aga kui tema teekond otsa sai, môtlesin palju, kuidas ühel hetkel istun ta hauaplatsil ja teen täpselt sama asja - joon kohvi ja räägin, kuidas vahepeal läinud on.
Kui hiljuti lõpuks kohvitopsiga kohale jôudsin, võtsin aja, et vaadata möödavoolavat elu, kuulata linnaulu ning puudekohinat. Siis jõudiski minusse teadmine, et ma ei ole mitte kunagi käinud surnuaias lihtsalt istumas ja meenutamas. Alati on surnuaiaskäik midagi, mis pressitud saja asjatoimetuse vahele. Alati on kiire sealt ära minekuga. Alati on kätes miljon asja - rehad, lilled, kastekannud.
Meeles on higistamine, mullased küünealused, sääsed ja sipelgad, umbrohtunud hauaplats. Meeles on töörügamine, see, et prügikast ei ole lahtise kaanega just siis, kui sul on mõlemad käed raskeid lehekotte täis. Viimase asjana kukuvad asjad käest maha ja mingist prügi sorteerimisest ei ole juttugi.
Nii on kalmistulkäigust saanudki aastate jooksul tüütu kohustus, mida noored juba ammu enam ei taha teha. Ja vanad môtlevad - mind visake kuskile merre, pole vaja kellelegi koormaks jätta. Aga see ei pea nii olema. Eesmärk pole ju see, et mälestus oleks merre visatud, vaid eesmärk on see, et poleks koormat.
Koolis pidime kõik ühtemoodi olema osavad korvpallurid, jooksjad, lauljad ja kunstnikud, aga päriselus on nii, et kõigile ei meeldi aednikutöö, igaüks ei oska ehitada ega peagi.
Oleme jõudnud ajastusse, kus igale probleemile on lahendus ning mul on hea meel, et kallite inimeste mäletamine ja nende mälestuse hoidmine ei ole probleem, vaid oleme koos Gratitude-i meeskonnaga loonud just lahendused. Jah, hauaplatsi hooldusteenus tellitakse ikka siis, kui esmavajadused on kaetud, aga ma tean ka, kui hea tulemuse annab regulaarne korrashoid, mida teevad professionaalid. Ma olen oma kätega korrastanud enam kui 700 hauaplatsi ja iga kord olnud tulemuse üle uhke - selle inimese lähedased saavad tulla kalmistule lihtsalt meenutama, mitte tööd rügama.
Ja nüüd siis lôpuks sai ka minu vanaema puhkepaik valmis - koos lihvitud betoonist hauapiirete, korraliku hauakivi ja pingiga. Kui seal istusin, voolas minusse rahu ja tänutunne. Isegi naeratus tuli suule, kuigi mône meelest see pole kalmistul kohane. Minu killuke ajalugu ja juured on hoitud ning tulevastel lapselastel koht, kus vanemad tutvustavad minevikku - meie pere lugu
. Mu südamesoov on, et kõigil oleks võimalus oma pere lugu säilitada.
